Estonian Airiga ei ole jokk

Advokaat Jüri Sirel avaldas eile arvamust, et riigi poolt Estonian Airis tehtu paistab välja inetu. Selle järeldusega jääb üle nõustuda. Küll aga ei saa ma kolleegiga nõustuda selles, et kogu asi on jokk ehk õiguslikult korrektne.

Seni avalikult kättesaadav info sunnib püstitama mitu tõsist kahtlust ja juriidilist küsimust, mis nõuavad asjaosaliste kiiret ja ammendavat selgitamist või siis nõuetekohast menetlemist.

Esiteks – Eestis kehtiv võlaõigusseadus näeb võlausaldajatele ette võimaluse esitada oma täitmata jäänud nõuded uue äriühingu vastu, kui sellele on üle läinud algse võlgniku ettevõte. Siin on oluline eristada ettevõtte ja ettevõtja definitsiooni. Ettevõtjaks on äriühing ehk äriregistrisse kantud juriidiline isik – näiteks aktsiaselts, osaühing vms. Ettevõtte mõistet seadus ammendavalt ei defineeri, kuid ettevõttena käsitletakse kohtupraktika kohaselt ettevõtjale kuuluvat ja tema peetavat majandusüksust, mis koosneb ühtse ärilise eesmärgiga seotud varadest, õigustest ja kohustustest. Nii võib ühele ettevõtjale kuuluda mitu ettevõtet kui majandusüksust. ASile Estonian Air kuuluva ettevõtte moodustas äriline üksus, mis hõlmas varasid, õigusi ja kohustusi, mis olid seotud vastavate lennuliinidega.

Peale operaatori nime suurt ei muutundki

Riik aktsionärina on juba pikemat aega rääkinud soovist tagada vähemalt samasugused lennuühendused ka siis, kui Euroopa Komisjon teeb otsuse riigiabi ebaseaduslikkuse kohta. Sisuliselt andis riik juba varem mõista, et on tehtud põhjalikud ettevalmistused juhuks, kui negatiivne otsus tuleb, ning samade lennuühenduste korraldamine jätkub sellisel juhul uue äriühingu kaudu.

Ja nii on ka läinud – samal päeval, kui tuli Euroopa Komisjoni negatiivne otsus, lõpetas Estonian Air lendamise ning samade liinide teenindamist jätkas juba järgmisel päeval uus riigi moodustatud äriühing, kuhu sai esimestel päevadel lausa ümber registreerida senised Estonian Airi pileteid. Samuti on räägitud Estonian Airi töötajate võimalikust üleminekust uude äriühingusse jne.

Seega vähemalt esmapilgul ja ka transpordiettevõtte kliendi poolt vaadatuna kuigi palju peale nime ju ei muutunudki. Lennud jätkavad samadesse sihtpunktidesse ning lendude organiseerimisega seotud infrastruktuur tundub vähemalt kõrvalt vaadates kattuvat, rääkimata põhiaktsionärist. Seega on sellises olukorras vägagi põhjendatud küsimus, kas pole tegemist seaduse mõttes ettevõtte üleminekuga seniselt äriühingult uuele äriühingule.

Kohtupraktikas on analoogilisi situatsioone käsitletud erinevalt ning ühest ja lõplikku vastust siin ei ole. Kuid Estonian Airi võlausaldajatel on siin vaieldamatult mõtlemise koht. Kui on tegemist ettevõtte üleminekuga, siis saavad võlausaldajad esitada oma nõuded Estonian Airi pankrotipesa asemel juba uue äriühingu vastu.

Varade kantimise eest tuleb vastutada

Teiseks – kui peaks leidma kinnitamist asjaolu, et Estonian Airis on toimunud varade kantimine ehk varade väljaviimine nii, et sellega on kahjustatud võlausaldajaid või eelistatud osa võlausaldajaid teistele, tekib kohe vastutuse küsimus. Samuti juhul, kui ilmneb, et pankrotiavaldust ei esitatud õigel ajal ehk kohe, kui ilmnes maksejõuetus. Maksejõuetuse ilmnemise hetke ei maksa ilmtingimata siduda Euroopa Komisjoni otsusega, kuivõrd riigiabi ei muutnud seadusega vastuolus olevaks mitte Euroopa Komisjoni otsus, vaid ikka see, kas juba riigiabi andmisel rikuti seadust või mitte. Kui pankrotiavalduse esitamisega viivitamine tegi võlausaldajate nõuete täitmise raskemaks või kui see suurendas võlgnevusi võlausaldajate ees, on see võimaliku vastutuse aluseks.

Vastutus seisneb eelkõige kohustuses hüvitada selliste rikkumistega tekitatud kahju. Vastutajaks on seaduse kohaselt eelkõige juhatuse liikmed. Kuid vastutavad ka nõukogu liikmed, kes on osa võtnud kahjulike otsuste tegemisest või on muul viisil jätnud täitmata korraliku ettevõtja hoolsuskohustuse. Nõukogu liikme hoolsuskohustus ei seisa pelgalt keelus hääletada kahjuliku otsuse poolt, vaid ka aktiivses kohustuses sekkuda, kui juhatuse tegevus on äriühingu, võlausaldajate või aktsionäri huve kahjustav.

Äriseadustik näeb lisaks juhtkonnale ette ka aktsionäri vastutuse aktsiaseltsile, teisele aktsionärile või võlausaldajatele tekitatud kahju eest. Seaduse kohaselt vastutab aktsionär solidaarselt koos juhtkonna liikmetega, kui aktsionär on ära kasutanud oma mõju juhatuse või nõukogu liikmete üle ja selliselt on tekitatud kahju. Lisaks vastutab sellisel juhul koos aktsionäri ja juhtkonna liikmetega solidaarselt ka veel see isik, kes on saanud sellisest kahjustamisest kasu.

Seega, kui peaks leidma kinnitamist, et Estonian Air on teinud kahjulikke tehinguid ning sellistest tehingutest on saanud kasu kolmas isik (näiteks samale aktsionärile kuuluvale uuele lennufirmale on turuhinnast soodsamalt üle antud varasid ja õigusi või pankrotiavalduse esitamisega on viivitatud selleks, et sama aktsionäri uus firma jõuaks valmistuda endise äriühingu tegevuse ülevõtmiseks), siis võib see kaasa tuua nii Eesti riigi kui aktsionäri ja ka uue lennufirma kui kasu saanud kolmanda isiku vastutuse Estonian Airi seniste võlausaldajate ees. Kui kolmas isik sellist kasu saanud ei ole, ei vabasta see kahju tekitanuid vastutusest.

Kui kuulutatakse välja Estonian Airi pankrot, siis peab neid asjaolusid kontrollima. Vastavaid nõudeid saab esitada pankrotihaldur, kuid väga oluline roll on ka võlausaldajatel, kellel maksab oma õiguste ees seista.

Mõistetamatuks on jäänud riigi ja Estonian Airi esindajate teemapüstitus, et riik ja Estonian Air peavad otsustama, kas äriühing lõpetada likvideerimise või pankroti kaudu. Selliselt üritati luua kuvandit, et sellise valiku tegemine on justkui üksnes Estonian Airi ja tema aktsionäri otsustada ning seeläbi eksitati nii avalikkust kui ka võlausaldajaid (sh töötajaid). Iga vähegi ettevõtlusega kokku puutunud või õigusteadmisi omav isik teab, et kui äriühingul jääb täitmata kohustusi, siis ei jää pankrotimenetluse üle otsustamine mitte äriühingu ega selle aktsionäri, vaid ikka selgelt võlausaldajate teha.